August 27th, 2007
Prangli paati käis Gustav Leppneemes ootamas seepärast, et emme otsustas sel aastal osa võtta oma kursakaaslaste traditsioonilisest saaretuurist (aastatega on ära käidud Pakril, Piirissaarel ja mitmetel muudel huvitavatel ja vähemtuntud saartel-laidudel). Gustav sai seega Leppneemes postipaadile järele lehvitada ja issiga terve päev kvaliteetaega veeta.
Saaretuuri light-versiooni kokkuvõte:
Kuigi merekarud mainisid meile algselt mokaotsast, et paadile ei pruugi me sugugi mahtuda, sest samal nädalavahetusel peetakse saarel uhkelt leeripühi ja kohalike külalised on sõiduki peal eelistatud, polnud meil siiski muret laevas kohtade leidmisega. Prangli võtab turistid avasüli vastu:
Arp on kogenud saartelkäija ja teab, et üks kuulikindel nahktagi (teeninud teda väidetavalt juba keskkoolipäevil) ja keskmisest kangem õlu kuluvad inimtühjal saarel (nojah, Pranglil on küll pea 70 püsiasukat ja suvel nende arv neljakordistub) alati marjaks ära:
Meie majutusasutuse ees toimus pikkuse järjekorras rivistus, mille tagajärjel tõdeti liigutuspisar silmanurgas, et nii palju rahvast (17!) pole ühelgi saaretuuril enne olnud ega ole ilmselt ühelgi üritusel pärast 1. kursust kokku saanud:
Esmased vajadused vajasid aga rahuldamist ja nii läksime keha kinnitama kohalikku kõige kuulsamasse (ja mis seal salata, ainsasse) “baari” Must Luuk. Edasi pagesime alanud vihma eest varju kohalikku poodi, kus veidi tõreda müüjanna ja ähvardavate siltide kiuste sai ka pisut varusid täiendatud:
Üritasime leida teed kiriku juurde, kuid sattusime tihkesse mustikaküllasesse metsa. Mati ja Pille teevad kiiret sääse- ja puugitõrjet:
Ja siis hakkas jälle sadama. Jaan, kes tavaliselt naised ära viib, kogus nad sedakorda hoopis isalikult suure puu alla varju:
Kuigi külamees poetrepil kirjeldas saareelu üsna mustades toonides (ise libistas jutu taustaks kordamööda Lauaviina ja Rocki) – kala keegi kokku ei osta, koolis on õpetajaid rohkem kui õpilasi ja just toodi mandrilt järjekordne kadunuke matmisele – hakkas silma ka helgemat poolt. Mõned majad on üsna kobedalt korda tehtud ja suisa uhkete rõdudega ehitud:
v
Kiriku leidsime lõpuks üles (ega seda neljakilomeetrist läbilõiget just väga palju kordi viltu ei anna käia):
Obu võttis pühaks kohuseks kõik saaretuurilised üles pildistada (piltidelt jäid puudu vaid tema ise, magav Raba ja jalutama läinud Jass). Alustades noorimast – vahetult aastaseks saanud Kelvin ema Liinaga:
Sven, Arp ja Kadri:
Liina, Pille, Mati ja Eva:
Ede ja Airi:
Kiku ja Anu:
Jaan:
Meie seiklesime ringi jala, kuid tavaliselt liiguvad turistid Pranglil nii:
August 26th, 2007
Üldiselt Gustav toidust just väga lugu ei pea. Vanemate jaoks on suur rõõm, kui poeg kausipõhjast karu näo välja kaabib. Mõnikord siiski on helgemaid hetki. Näiteks ühel palaval päeval Leppneeme sadamas Prangli paati oodates pistis ta Kiku eeskujul isukalt jäätist:
Samal õhtul aga lähenes restoranis House loominguliselt õunamahla manustamisse:
August 26th, 2007
Käisime vanavanaonu Benzi ja tema abikaasa Aino lahkel kutsel vaatamas Tallinna uut sünagoogi Karu tänaval. Või no mis uut, Tallinn oli seni ainus Euroopa pealinn, kus üle poole sajandi ei olnudki sünagoogi. Sellest on küll juba palju räägitud, aga arhitektuuriliselt on see maja tõesti muljetavaldav. Üks huvitavamaid elemente on pitsilisi puunikerdusi läbiv granaatõunapuu (kannab teadagi palju allegooriaid ja metafoore), mis tervitab juba välisuksel:
Olgugi üsna kompaktne, on hoone seest hämmastavalt avar ja valgusküllane:
August 26th, 2007
Tuleb ausalt tunnistada, et kodumaisest trükimeediast on meil koju tellitud järgmised väljaanded: Äripäev (telefonimüüja oli lihtsalt nii järjepidev), Ekspress (sest ilma ju ei saa), Kroonika (emme on ikkagi meeleheitel koduperenaine), Pere ja Kodu (erialane ja õpetlik kirjandus) ja Anne (issi ajas sassi kaminasse minevad ja maksmisele kuuluvad arved). Lisame siis vabandades kiirelt juurde, et epl.ee on emme arvutis juba aastaid avaleheks. Aga kui keegi tahaks meeleheitel koduperenaist veidi rõõmustada ja tardumusest raputada, siis National Geographic ja New Woman oleks postkasti väga oodatud!
Gustav eelistab igapäevaselt saadaolevaist selgelt kriitpaberil väljaandeid, eriti toredate suurte piltidega (tuvastab “tita”, “tädi”, harvem ka “mäu” ja “aua”) ja hästi rebitav on Kroonika;) Ekspress on tavaliselt issi öökapil peidus ja nii tuleb tavaliselt leppida Äripäevaga. Mõnikord on sealt aga hämmastavalt palju “lugeda”. Seekord oli midagi lausa hämmastavat:
August 26th, 2007
Vastu suve lõppu saime end niipalju kokku võetud, et jalgratas jõudis lõpuks ülevaatusele ja sai külge lapsetooli. Mesimummidega kiiver oli Gustavit juba paar kuud kapinurgas oodanud. Emme ajas ambitsioonika ratturikostüümi ülle, tegi esmalt kohalikel kergliiklusteedel ja olude sunnil ka lihtsalt maanteepervedel veidi sooja ning siis sai Gustav ka küla vahel sõitu nautida. Ja oh kuidas nautis!
August 26th, 2007
Gustav osales juba teist korda igasuvisel onupoegade üritusel. Sel aastal vähki ei püütud, küll aga tehti ekskursiooni, sauna ja suitsulesta.
Ringkäik algas Vilsandi rahvuspargi väravast, Loone mõisast, mille üheks abihooneks on “kivimaja”, kus saab näha “vanapagana küüsi” jms paekivistunud fossiile:
Vanast kastellilinnuse jäänukist on saanud ontlik orhideenäitusega konvernentsimaja, mille ühes nurgas on küll alles ka vana kaev, mida noored arheoloogid huviga uurisid:
Mõisa hoovis on alles ka vana peksukivi, kus ulakad poisid said empiiriliselt tutvuda selle ajaloolise tähendusega:
Tallide ees seisis aga moodsama aja tööriist:
Edasi tutvusime Saaremaa edela- ja lääneosa loodusvormidega. Loopealsed ehk alvarid on pealtnäha küll väga kidurad, ent tegelikult väga liigirikkad ja tundlikud. Üks tuntumaid taimi seal on muidugi kadakas, aga kui palju teatakse selle marjade tohutust väest (lisaks dzhinni poolt pakutavale)?
Vanasti olla usutud, et kui vähemalt kümme marja ära sööd, oled katkust prii. Selle jutu peale pistsid kõik kaasaegsed saepurukuivi marju mäluma, Gustav teiste eeskujul muidugi ka. Loodetavasti nüüd must surm ei murra:
Igatahes nägime saare läänerannikul kõige ehedamat ja stereotüüpsemat Saaremaad. Kusagil Säärtevahe nuki kandis (tõsijutt, sellised kohanimed seal ongi) paitasid silma eriti idüllilised (suve)majakesed:
Samas õitses kõrvu kollaseid ja valgeid karikakraid:
Gustav Paul ja vanavanaisa Paul ning viimase vend Endel:
…vaatasid, kuidas neist veidi vanemad ja nooremad pidasid maha iga-aastase korvpallilahingu:
Õhtul hakkas vihma sadama ja Gustavil õnnestus “vanemate kuttide” Miku ja Rolandiga kiigele varju saada:
Järgmisel hommikul oli ilm jälle ilus ja aidauksel tervitas meid õrnroheline liblikas:
Tagasiteel soovis Gustav ise rooli asuda ning valis selleks vanaonu Alari auto:
Väike vahepeatus vanavanaisa sünnikodus Laimjala vallas:
Seal on hoovi peal alati meeletult palju pääsukesi:
Veekogu ja laevade korraga nägemine tähendab (Pariisist õpitult) seda, et tuleb lehvitada. Ja nii terve tee Kuivastust Virtsu:
August 10th, 2007
“Ãœksiku ühese” ja “kohutava kahese” vahele jääb positiivne (mitte “poolearuline”!) poolteist. Just niipalju sai Gustav nüüd aastaid kokku ja paistab igatahes väga rahulolev:
Veidi statistikat ka:
*suus tosin hammast, viimati tulid suure ilastamise ja valu saatel ülemised silmahambad ehk rahvakeeli kihvad;
*sõnavaramusse on lisandunud: “apa” (auto), “muu” (lehm ja mõnikord ka muud loomad), “mäu” (onomatopoeetiline vaste varasemale “kissule”), “au-auh” (varem “aua”, aga ka kauguses asuvate koertega võib sama sõnakombinatsiooni kasutades minuteid diskuteerida), “opa” (sülle!), “papu” (kingad) ning eelkõige “ei taha!” (mis kõik ei meeldi, ei sobi, ei suuda) ja sellest omakorda tulenev “ei kinni!” (ei taha, et sahtel/värav/autouks/majauks/papu pandaks kinni);
*paari viimase kuu jooksul on halbade harjumustena tekkinud löömine ja hammustamine, mida ise ilmselt tõlgendab poolehoiu(/omandiinstinkti?) näitamisena. Ehk siis emmel on õlad ja sääred lillalaigulised, aga oma osa saavad ka issi ja (ilmselt ka enda suureks rõõmuks?) vanavanemad;
*lutist vabanes üleöö ca kuu aega tagasi (olles selle aiapeol lõkkesse läigatanud), aga potil keeldub jätkuvalt käimast;
*paneb ise raadio või teleka käima ja timmib kanaleid/helitugevust, aga pikemalt see teda ei huvita. Raamatuid ja ajakirju võib aga kümnete minutite kaupa sirvida.
*üks lemmiktegevusi on “jalgpallihuligaani tegemine” ehk võimaluse korral paljajalu ja võimalikult väheses riides avatud uksest välja söösta ja lipata murul niikaugele kui annab, sest teada on, et varem või hiljem nabitakse nagunii kinni;
*sööb vahelduva eduga mõni nädal kõike väga hästi ja siis jälle väga valikuliselt ja vähe. Kaalumaksimum seni 11,3 kilo;*üha sagedamini kordab kuuldud sõnu/häälitsusi ja nähtud tegevusi järele:
*lõunauinakud teeb jätkuvalt õues (mida jahedam ilm, seda pikem uinak), aga vanker hakkab varsti lühikeseks jääma;
*magama läheb südaöö kandis ja ärkab tavaliselt kl 10-11 paiku (vanavanemate juures nende mahitusel varem).
